Vaatamisväärused

Seaselja mägi	Kui peremees läks palgikoormaga üle mäe, siis tavaliselt jõudis hobune üle mäe ja koorem jäi teisele poole mäge ning palgid veeresid kõik maha. Seepärast kutsuti mäge seaselja mäeks, sest see oli pealt sama terav nagu sea selg.
Tondilossimägi
Kabelimägi	Vooselt Rasivere külla viiva tee ääres asub Kabelimägi. Vanal ajal maeti sinna maisest elust lahkunud külaelanikke (on leitud luid ja ehteid).Arheoloogiamälestis “Kalmistu Kabelimägi” arvel 29.09.1998 Mälestise kaitsevöönd on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates (Muinsuskaitseseadus p. 25 lg 1).Varaseimad laibamatustega maahauad Eestis pärinevad noorema kiviaja algusest, ka varasel metalliajal on valdav osa kogukonna surnutest asetatud maa-alustesse haudadesse (sh põletatult). Taas muutus selline surnutega ümberkäimine peamiseks alles viikingiajal, mil see traditsioon on jälgitav peamiselt Ida-Eestis, hilisrauaajal aga kõikjal üle Eesti. Üldjuhul ei ole maahaudkalmed tänasel maastikul nähtavad, kuna neil puuduvad maapealsed konstruktsioonid ja hauatähised. Ainult külakalmistud, mida hakati rajama juba 11. sajandil ning kuhu matmine kestis sageli kuni 18. sajandini, paiknevad ümbritsevast maastikust kõrgematel küngastel.Liik: Mälestise tunnus Matmispaigale iseloomuliku kalmerajatise, inimluude ning teaduslikku informatsiooni sisaldava kultuurkihi olemasolu. Allikas: http://register.muinas.ee/?menuID=monument&action=view&id=17435
Luurimäe tipp
Luuri matkarada	Luurimäe matkarada saab alguse Luurimäe tipust (NB! eramaa) ja kulgeb mööda seljandikku Kurissaare karjääri. Teadlikumad leiavad üles ka vahepealsed teeristid, kust saab nt. külaplatsile, Täijärve äärde ja sealt suurele mnt-le.
Kurissaare karjäär
Kakerdaja raba	Kaunis paik Harjumaa ja Järvamaa piiril. Kuid miks just selline nimi – Kakerdaja raba? Aga sellepärast, et ennevanasti nähtud raba keskel oleval Kakerdi järvel haruldast veelindu – järvekauri. Kuna linnust just palju ei teatud, hakkas rahvas tema naljaka kõnnaku tõttu teda kakerdajaks kutsuma.Peale järvekauri on Kakerdi järv olnud koduks veel paljudele veelindudele. Näiteks sõtkastele. 1983. aasta novembris seadis neile järve äärde pesakastid üles üks Alavere kooli õpetaja, kes oli hingelt ka loodusemees. See oli tõeline heategu mitmele linnuliigile, sest peale sõtkaste nautisid uue eluaseme mõnusid ka karvasjalg-kakud. Kuid aeg läks ja kastid muutusid pikapeale elamiskõlbmatuks. 2010-ks aastaks oli asi juba nii hull, et mõnel kastil oli põhi alt ära, teisel jälle seinad lahti. Parandada polnud midagi. 27 aastat ilmastiku käes oli puiduga oma töö teinud. Õnneks leidus ka seekord üks loodusemees, kes 2010. aasta novembris vanad pesakastid uute vastu välja vahetas. Nüüd jääb vaid oodata, et keegi sisse koliks.Sügisesel rändel ei põlga rabajärve peatuspaigana ära ka laululuiged.Mmm… jõhvikad. Igal rabaskäigul tuleks ikka vähemalt paar tükki põske pista. Teadjamad inimesed olla rääkinud, et jõhvikates leidub organismile väga kasulikke aineid, mida ühegi teise marja ega toiduaine seest ei saa. Mis viga mööda laudteed rabas käia! Ainult astu jalg jala ette ja võid kindel olla, et ükski kõrvaltvaataja sind kakerdajaks ei pea. Märja ilmaga tuleks siiski ettevaatlik olla. On vist ütlematagi selge, et märg laudtee on libe. Üks hooletum samm ja oledki külili. Iga hommik rabas on omanäoline. Kahte ühesugust ei ole. Ikka on midagi teistmoodi. Eriti kaunid on muidugi udused augustihommikud. Täielik müstika, nagu muinasjutus! Kindlasti tasub kasvõi kord elus ajada ennast keset ööd maast lahti, et jõuda enne päikesetõusu rappa. Läbi udu paistvad rabamännid, värvide mäng taevas, kaugemalt kostvad sookurgede hääled… Talv rabas. Omaette vaatamisväärsus. Ometi käivad nii vähesed seda ilu oma silmaga kaemas. Võimalik, et peljatakse seda, mis lume all on. Kui arvate, et siin jalgraja all on laudtee, siis eksite. See on lumme tallatud rada, mille all arvatakse laudtee olevat. Kevadel on näha, kuidas asjalood tegelikult olid. Leidub ka neid, kes on järve jääkaane tugevuses kindlad ja ei pelga otse üle, teisele kaldale minna.
Põhjaku raba
Voose-Matsimäe oosistik
Täijärv	Paremat kätt Voose- Külvandu tee ääres, peale Uuesauna talu, Täijärve talu maadel. See on pooleldi kinni kasvanud järv, milles veel nüüdki vett leidub. Üks versioon oma nime saamisest on selline, et üks lapselaps olevat oma isalt küsinud, et milline on Täijärv ja isa kiitnud, et eks see ole selline pudrupaksult täisid täis. Ja need on seal nii igivanad, et mitte ainult sammal, vaid terve tihnik on neil selga kasvanud. Ja teine versioon, et Voose mehed olnud nii aeglased nagu täid ja seega Kolgi külarahvas nimetas täisid voose meesteks. Kui keegi ennast sügas küsiti: “Kas sul voose mehed kraevahel?”
Tiiu auk
Vanapagana auk
Voose kultusekivi	Kultusekivi (tänapäevasem termin: lohukivi) on kivi, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3-10 cm, sügavus 0,5-5 cm. Lohkude põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Ümmarguste lohkude tegemine kividesse ja kaljudesse on kultuurinähtus, mis on tuntud üle maailma. Meie lähinaabruses (Skandinaavias) hakati lohke kaljudesse tegema juba neoliitikumis, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on lohukive leitud Põhja-Eestist, vähem Saaremaalt ning vaid üksikuid Lõuna-Eestist. Lohukivide tegemise aja määramine on problemaatiline, lohk ise ei ole dateeritav ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega. Siiski on lohukive peetud Eestis pronksiaegseks kultuurinähtuseks (1800-500 a. eKr), kuna neid on leitud peamiselt samadelt aladelt kui pronksiaegsete inimeste matmispaiku kivikirstkalmeid. Teiste muinasaegsete mälestiseliikidega sellist sidet pole võimalik leida. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, kuna kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades (vt Lang. V. 2007. Baltimaade pronksi- ja rauaaeg. Tartu. Lk 67-69).Mälestise kaitsevöönd on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates (Muinsuskaitseseadus § 25 lg 1).Allikas: http://register.muinas.ee/?menuID=monument&action=view&id=17436
Nirgu rändrahn	Voose-Külvandu teel, mitte kaugel enne Nirgu silda asub jõe sees hästi suur kivi. 3m. kõrge ja ümbermõõt 11m. Kaitsevöönd 10m.
Tagasauna mänd	Voose – Vetla tee ääres asub üle 300 aasta vanune “Tagasauna mänd”, mille kõrgus-16,5 m, tüve ümbermõõt 2,41 m, võra kõrgus 8,5m. Kaitsevöönd 50m. Looduskaitsealune.
Taganurga mõhnastik
Vabadussõja ausammas
Saia mälestusmärk	Mälestusmärk avati esmakordselt 20. juulil 1930.a. Vabariigi valitsuse esindajana pidas avamiskõne riigivanem J. Teemant. Sisse õnnistas ausamba Kose kirikuõpetaja R. Jõgis. Sammas lõhuti 13. oktoobri öösel 1940.a. Taaspüstitati 1989.a. Taastamise aluseks olid ausambast säilinud fotod. Ausammas avati taas 25. augustil 1991.a.Mälestise ajalugu: Sammas on taastatud originaali lähedasena. Kujutades endast kaheastmelisele betoonalusele kuhjatud looduslikult kaunitest kividest kaljut. Aluse igas neljas nurgas on mürsk. Samba tippu on müüritud Vabadussõja-aegse kahuri toru. Samba jõepoolsel küljel on plaat tekstiga:”SIIA MAANI JA MITTE ENAM /HÜÜDSID/ TUHANDED EESTLASTE HUULED/ 1918-1920″.On tunnustatud kultuurimälestiseks 26.06.2003. Eesti iseseisvuse eest langenute mälestuseks püstitatud mälestusmärk, mis ühtlasi kannab endas mälestust taasiseseisvumisajal toimunud ühiskondlikest protsessidest. Allikas: http://register.muinas.ee/?menuID=monument&action=view&id=27083
Kütipolgu ausammas	Vabadussõja Voose lahingu m&älestusmärgi vahetus läheduses, 250m edela suunas. Kunstnike Jaak Soansi ja Arseni Mölderi teos Voose lahingus langenud punakaartlate mälestuseks. Mälestusmärk avati septembris 1969.a.
Voose jahimaja
Vetla saeveski
Endine velskripunkt
Meierei	Voose koorejaama hoone on (9x16m) on säilinud ümberehitatuna. Hoone ehitati 1930. a Ardu Piimaühistu poolt. Uude meiereisse toodi piima külast, kus igas talus oli 4-5 lehma. Kohapeal kooriti piim. Koor veeti hobustega Ardu Võitööstusesse. Talumehed käisid külakorda koort Ardu viimas. 15.02.1975. a lõpetati piima vastuvõtt koorejaama ruumes. Alavere sohvoosi poolt ehitati hiljem hoonesse saun, mis oli külarahva kasutada. Praegu on hoone ümber kohendatud eluhooneks.Teadaolevad pärimused:Esimene piima koorimismasin oli Voose Külas Uuetoa talus. Alates 1926.a asutati koorejaam puidust hoonesse, kus meieriks oli Osvald Marraster. 1930. aastast oli koorejaam praegu alles olevas majas. 1934. a koostati Uuetoa talust eraldatud koorejaam 0,19 ha suuruse krundi plaan. 1947-1975 oli Voose piimavastuvõtjaks Harald Rajasaar, töös oli ka tema naine. Päevas toodi ca 3 tonni piima. Praeguseks ei ole Voose külas enam ühtegi lehma.</p>
Nirgu veski
Nirgu talu
Kanuu-Suurekivi	Arheoloogiamälestis “Muinasasulakohta” on arvele võetud 29.09.1998, asub Voose- Paunküla mnt ääres.Mälestise kaitsevöönd on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates (Muinsuskaitseseadus § 25 lg 1). Mälestise väliskontuur on nähtav Maa-ameti kaardil kultuurimälestiste kihil.Sisestatud: 08.07.2008 Liik: Mälestise ajalugu Asulakohtadeks nimetatakse paiku, kus on kompaktselt säilinud otsesele elutegevusele viitav arheoloogiline kultuurkiht: ehitiste ja kollete jäänused, esemed, toidujäänused jne. Mõni asulakoht on kasutusel olnud lühiajaliselt, teine jällegi aastasadu. Kui kiviaja külad ja laagripaigad rajati peamiselt veekogude äärde, siis edaspidi on elukoha valik sõltunud karjakasvatuseks ja põlluharimiseks sobilikest maadest. Varase põlluharimise ajal otsiti üles kergesti haritavad maad, kuid need kurnati kiiresti ära, mistõttu jäid neis paigus asuladki lühiajaliseks. Varasel rauaajal valitud elupaigad on sageli paiknenud juba samal kohal praeguste küladega. Keskmisel rauaajal aga olid asulad sageli linnuste vahetus läheduses. Hilise rauaaja ja keskaja asustuspilt on olnud üsna sarnane. Suur maastiku ümberkorraldus ja paljude, sageli juba muinasajal rajatud külade likvideerimine jääb 18.19. sajandisse, kui rajati suured mõisapõllud ja krunditi talud. Allikas: http://register.muinas.ee/?menuID=monument&action=view&id=17434
Ujumiskoht	Küla poolt minnes 200m enne Vabadussõja ausammast asus ujumiskoht, mida hüüti hauakaks. Räägitakse, et seal olevat uppunudüks poiss. Ujumiskoht- üks sügavam koht Jägala jõe sängis, see koht on mudane ning seal leidus vähki ja haugi.
Rahvamaja	Voose Rahvamaja ehitati aastatel 1928-1929. Maja palgid toodi Järvamaalt. Seal ehitamata jänud meiereist sai nüüd Voose’le seltsimaja. Algatajaks ja palkide ära toojaks oli Tuletõrjeühingu esimees ja ühtlasi ka sekretär ja metsnik Pärnamäe. Maja valmis kiiresti, kuna külarahvas oli appi tulnud oma jõu ja materjalidega (palk ja laud). Hoone sai katuse alla samal aastal. Kui katus peakohal ja saal ning lava valmis, võis ka pidutseda. Esimene pidu peeti siiski augustis 1929. aastal. Hiljem ehitati  (1931-1932.a.) juurde puhveti ja jalutusruum (koridor). Lava alla tehti kelder ja etteütleja koht. Rahvamaja kõrvale ehitati pritsikuur ning tuletõrjujate jaoks vaatetorn, kuhu oli paigaldatud kell, mida tulekahju korral helistati. Kell sai paigutatud kõrgele torni, et ohu või abi korral kuuleksid seda kõik külaelanikud. Peale sõda kell kadus ning vaatetorn lõhuti ära.Rahvamaja 70-ks juubeliks kinkis Krista Limperk kella, kes oli selle aastaid tagasi leidnud, rahvamajale tagasi, mis oli sõjaajal saanud kuulitabamuse. Seda jäädvustab mitte väga suur auk kella küljel. Kooskäimistest arenesid välja erinevad ringid, sega laulukoor (osales ka konkurssidel), kokandus-, käsitöö- ja näitering. Viimase tööd hakkas juhtima metsnik Andressalu. Rahvamajal on läbi ajaloo olnud tosina jagu juhatajad; Oskar Volberg, Osvald Maraster, Osvald Papp, Kaljut Vahtramäe, Eevi Kerner, August Elm, Aino Kütt, Taisi Puistoja, Elvi Aabrams, Arno Raagul, Mare Elm. 1965. aastast kuni 1995. aastani kuulus Voose Rahvamaja Alavere kultuurimaja alla, kus toimusid ka enamus üritused ning Voosele eraldi juhataja ametikohta ei vajatud. 1970-1988.aastani oli Rahvamaja suviti õpilasmalevlaste käsutuses. Pärast 1991.a. Alavere kolhoosi lagunemist vajus ka ühine kultuurielu varjusurma, külad muutusid rohkem iseseisvaks. 1996. aastaks oli Voose külaelu saanud uue hoo sisse, mille tulemusena tehti tollase külavanema Mare Elm’i poolt vallavalitsusele ettepanek rahvamaja juhataja ametikoha loomiseks, mille vallavalitsus ka heaks kiitis. Esimeseks juhatajaks pärast pikka mõõnaperioodi sai Anna Nilisk (Djatlova). 2001.aastast oli rahvamaja juhataja kohusetäitja Mare Elm ning novembrist 2003 Maret Aru, 2006 aastast taas Anna Nilisk.
Külaplats
Kõrts	Tegu on arvatavasti Eesti ühe vanima säilinud puidust maanteekõrtsiga seda on dateeritud 18. sajandisse, kuid ta võib pärineda ka 17. sajandist või veelgi varasemast ajast.Voose küla vanim hoone. Ehitatud Rootsi ajal ~XVII sajandil. XIX sajandil paiknes kõrtsi taga kambris küla esimene algkool (2 klassi). Viimane üritus toimus augustis 1997.