Küla lugu ja tegemised

Küla visioon
Voose küla on kvaliteetse elukeskkonnaga, turvaline, looduslikult mitmekesine, atraktiivsete puhke- ja turismivõimalustega, elujõulise kogukonnaga, arenev ja innovaatiline küla.

Küla ajalugu
Voose küla on esmakordselt mainitud 1241.a. Taani hindamisraamatus (s.o. vanim Põhja-Eesti kohanimistuid käsitlev dokument, mis on koostatud 1241.a.). Andmete aluseks on toodud 1219-1220. aasta Taani preestrite poolt läbiviidud ristimisretke, külade loetlemise ja suuruste ülesmärkimiste tulemused. Tol ajal oli külas 8 adramaad, mille omanikuks oli läänimees Henricus Lothaest. Küla algupärane nimi oli Hohen, hiljem Wosen.

Loe lähemalt

Voose küla on hävitatud mitu korda, küll oma valdusi laiendanud parunite, küll sõdadega võõrvägede ja ka oma vägede poolt. Kuid kõik see ei ole takistanud külal uuesti jalgadele tõusmast.

Voosel asus ka üks neljast Eestimaa muinaslinnusest, mis 1495.aasta lahingutega hävitati, täna kutsutakse seda kohta Linnamäe.

1848. aastal võeti riigi poolt vastu seadus, mis kaotas pärisorjuse, sellega kehtestati kindel piir talu- ja mõisamaade vahel, kuid mõisnikud tegutsesid ikkagi oma äranägemise järgi. Nii on Alavere parun C. Ungern-Stemberg olnud eriti julm. Ta lasi hävitada viis suurt küla ja asustas ümber ligi 1000 inimest. Neist Voose küla isegi 12 aastat peale 1848. aasta seadust. Voose külla olevat toodud uued inimesed. Oletatavasti on nad olnud Soome või Lõuna-Eesti päritolu. Veel praegu elavatest vanadest inimestest, kes elasid Voose naabruses, mäletavad, et Voose vanemad inimesed on rääkinud erinevalt kohalikust keelepruugist.

Külas on alati peetud lugu haridusest ja ühistegevusest.

Juba XIX sajandi keskpaigast tegutses Voose algkool Rootsi ajal ehitatud kõrtsis, mis asus küla keskuses. Kõrtsmiku seljataga oli kamber, kus oli väike aken, 2 pikka lauda ning pikad pingid, kus koolilapsed said oma tolleaegsed teadmised. 1900. aastal ehitati Ravila mõisa poolt uus koolimaja. Ravila mõisa Karjamõisa aladele, mis asus Voose külas – Saial. Koolimaja ehitati enne Kruusimäe maja, küla poolt tulles vasakut kätt. Uus algkool avati 1901. aastal ning oli esialgu kuue klassiline, hiljem 4 klassiline. Koolimaja oli avatud 1970. aastani.

Voose ja Vetla küla täitsid olulist osa Eesti riigi loomisel, nimelt 5-6.jaanuaril 1919.aastal toimusid just siin vabadussõja otsustavad murdelahingud. Vaata lahingu skeemi ja loe lahingust lähemalt.

1928. aastal alustas kohalik tuletõrjeühing koos külarahvaga seltsimaja ehitamist, mis valmis samal aastal. Loe Rahvamaja ajaloost lähemalt.

1930.aastal töötas Voose külas meierei, raamatukogu, velskripunkt ja kaks poodi.

20.07.1930. a. avati Voose Saia liini mälestusmärk, mis ehitati kohaliku Kaitseliidu ja Tuletõrje Ühingu eestvõttel oma jõududega. Loe mälestusmärgi ajaloost lähemalt

1941. aasta suvel leidsid Albu valla piires aset traagilised sündmused, millest ei jäänud puutumata ka Voose ja Voose-Albu vahelised metsatalud. Nimelt maabus 9. juuli õhtul Tsitri rannas Soomest eestlastest koosnev “Erna” grupp. Nendest paljude tee läbis ka Alavere, kuid nad kogunesid Voose lähedale Kautla talu soosaartele. Nendega liitusid kohalikud mehed, tuli ka perekondi, kokku oli üle 2000 mehe. Toimusid mitmed kokkupõrked punaväelastega ümbruskonnas ja kättemaksud punastele aktivistidele. Vastukaaluks põletasid hävituspataljoni mehed omakorda ümbruskonna talud ja mõrvasid metsikult nende süütud elanikud. “Erna” purustati kuue hävituspataljoni ühise operatsiooniga, mis kestis 1941. aasta 30. juulist 3. augustini. Selle auks korraldatakse alates 1995. aastast rahvusvahelist sõjamängu “Erna Retk”, mis läbib ka Voose küla.

1941. aasta 20. septembril toimusid lahingud Voosel Paluküla ümbruses. Algas Saksa okupatsioon, mis lõppes 1944.aastal.

24.08.1991a. Voose Saia liini mälestusmärgi taasavamine.

Küla kuuluvus
Voose küla kuulus 1219-1939. aastal Kose kihelkonna alla, olles muistse Revala maakonna piiril.

Loe lähemalt

1219-1939.a. aastal kuulus Voose küla Kose kihelkonna alla, olles muistse Revala maakonna piiril
1939-1950.a. kuulus Voose küla Ravila valla koosseisu.
8. augustil 1945.a. moodustati Voosel külanõukogu.
26.sept. 1950.a. moodustati Kose rajoon, mille koosseisu liideti Ravila vald, kuhu kuulus ka Voose küla
17. juuni 1954.a. vähendati külanõukogude arvu, mille tulemusel jäi järgi Alavere külanõukogu, kuhu kuulus Pikva ja Voose küla.
24. jaanuaril 1959.a. algas suur rajoonide liitmise reform (37-st rajoonist jäi järgi 13), Kose rajoon likvideeriti, moodustati Harju rajoon, kuhu kuulusid Alavere, Kose, Kuivajõe, Pikavere jt. külanõukogud.
18.jaanuaril 1963.a. jagati Alavere külanõukogu Kose ja Anija külanõukogu vahel. Voose kuulus taas Kose külanõukogu alla
28.oktoobril 1983.a. liideti Kose külanõukogu põhja osad Anija külanõukoguga – Voose küla liideti Anija k/n koosseisu
Alates 18.detsembrist 1987.a. kuulub Voose küla Anija valla koosseisu

Voose logo ja selle kirjeldus
Voose logol olev valge taust sümboliseerib puhtusst ja korda. Sookurg sümboliseerib kodukülast rändama läinute tagasipöördumist ning iivet.

Loe lähemalt

Valge taust – puhtuse ja korra sümbol.
Sookurg – kodukülast rändama läinute tagasipöördumist ning iivet.
Võilill – visadust, pikka iga ja tervislikke eluviise
Läbiv lainelisus – liigi küllast ja mägist maastikku. Mägi tähistab teadmisi, õppimist ja tööd iseendaga, mis viitab kättesaamatule kõrgusele. „Tundub, et mäetipp on juba käeulatuses. Kuid järgmise verstaposti (kõrgkooli lõpetamine) saavutamisel avastad, et tippu on veel pikk maa”.
Roheline – elu ja harmooniat ning tasakaalukust. Aitab vabaneda halbadest tunnetest ja on rahustav.
Sinine – inspiratsiooni, innustust ja unistuste täideviimist. See on ustavuse ja õigluse värv, mis näitab truudust ja sõbraarmastust, kuid samas ka sõltumatust.
Loojuv Päike – annab märku puhkamiseks. Temast kiirgav punane on stimuleeriv ja erutav, mis suurendab inimestes kirgi. See soojendab ja aktiveerib, tõmbab endale tähelepanu ja hoiatab ohu puhul.

Voose laul
Voose laul, „Voose mu kodu“. Sõnade autor Mare Elm, viis Kaili Lass, laulu esitab Jaan Elgula, musitseerib ansambel Lindpriid.

Rahvamaja ajalugu

Voose Rahvamaja ehitati aastatel 1928-1929. Maja palgid toodi Järvamaalt. Seal ehitamata jäänud meiereist sai nüüd Voose´le seltsimaja. Algatajaks ja palkide ära toojaks oli Tuletõrjeühingu esimees ja ühtlasi ka sekretär ning metsnik Pärnamäe. Maja valmis kiiresti, kuna külarahvas oli appi tulnud oma jõu ja materjalidega (palk ja laud). Voose rahvamaja ehitajatest teame märkida Kustav (Eha Poomanni vanaisa) Allika talust, Gustav Loik Villemi talust. Hoone sai katuse alla samal aastal.

Rahvamaja pikkus oli 27m ja laius 8,8m, alalise näitelava pikkus 2,5m ja laius 8,38m. Saal mahutas 250 inimest, valgustuseks oli petroolium, gaas ja elekter.

23.märtsil 1939 aastal kirjutab, August Haamer ankeetlehel järgmist: Voose rahvamaja ülalpidajaks on Ravila valla vabatahtlike tuletõrjeühing „Voose“ kogu. Rahvamaja ümbruse korrastamise ja kaunistamise kavand on koostatud Harju Maavalitsuse ainaduse konsulendi poolt. Maja üldmaksumuseks oli 7000 krooni, seejuures saadi toetust:

riigilt 1250kr,
omavalitsuselt 250kr,
muudest allikatest 100kr.

Saadi laenu:

riigilt 500kr,
muudest allikatest 1900kr

1932 a ankeedist saab lugeda, et rahvamaja tegevuspiirkonnaks oli: Voose I, II ja III küla, Saia ringkond ning Paunküla kooliringkond.

Kui katus peakohal ja saal ning lava valmis, võis ka pidutseda. Esimene pidu peeti siiski augustis 1929. aastal. Hiljem ehitati (1931-1932.a.) juurde puhveti ja jalutusruum (koridor). Lava alla tehti kelder ja etteütleja koht. Rahvamaja kõrvale ehitati pritsikuur ning tuletõrjujate jaoks vaatetorn, kuhu oli paigaldatud kell, mida tulekahju korral helistati. Kell sai paigutatud kõrgele torni, et ohu või abi korral kuuleksid seda kõik külaelanikud. Kellalöökide arvul oli oma tähendus, mida külaelanikud pidid teadma. Peale sõda kell kadus ning vaatetorn lõhuti ära. Kellatorn võeti maha, kui Alavere kolhoos hakkas rahvamaja katust remontima.

Kooskäimistest arenesid välja erinevad ringid, sega laulukoor (osales ka konkurssidel), kokandus-, käsitöö- ja näitering. Viimase tööd hakkas juhtima metsnik Andressalu
Rahvamajal on läbi ajaloo olnud tosina jagu juhatajad; Oskar Volberg, Osvald Maraster, Osvald Papp, Kaljut Vahtramäe, Eevi Kerner, August Elm, Aino Kütt, Taisi Puistoja, Elvi Aabrams, Arno Raagul, Mare Elm.

1965. aastast kuni 1995. aastani kuulus Voose Rahvamaja Alavere kultuurimaja alla, kus toimusid ka enamus üritused. Kolhoosi ajal olid rahvamajas söökla ja müügipunkt ning siiani on alles jäänud postkastid rahvamaja kojas, kuhu 6 korda nädalas postiljon tänaseni posti toob. Suviti olid majas (1970-1989) töö-ja puhkelaagrid, õpilasmalevad ja EÜE-kad , sügisel aga hooajatöölised. Nende majutamiseks lõhuti rahvamajas lava ning saalile ehitati vahesein vahele, et saada 2 tuba- üks tüdrukutele, teine poistele. 1990 aastate alguses lasi tollane külavanem Mare Elm rahvamaja saali vaheseinad maha võtta ja saali korrastada ning külaelanikud saidki endale 1991 aastal toimunud Voose küla I Kodukandipäevaks suure saali. Lava taastatud veel ei ole.

Pärast 1991.a. Alavere kolhoosi lagunemist vajus ühine kultuurielu varjusurma ning külad muutusid rohkem iseseisvaks. 1996. aastaks oli Voose külaelu saanud uue hingamise, mille tulemusena tehti tollase külavanema Mare Elm´i poolt vallavalitsusele ettepanek rahvamaja juhataja ametikoha loomiseks, mille vallavalitsus ka heaks kiitis. Esimeseks juhatajaks pärast pikka mõõnaperioodi sai Anna Nilisk (Djatlova). 2001.aastast oli rahvamaja juhataja kohusetäitja Mare Elm ning novembrist 2003 kuni aprill 2006 Maret Aru. 2006 aasta kevadest kuni 2012 aasta jaanuarini, mil Anija vallavalitsus tsentraliseerimise tulemusel rahvamaja juhataja koondas, toimetas rahvamaja ja küla asjadega jälle Anna Nilisk, kes on olnud kõikide projektide algatajaks ja ka kirjutajaks.

1999 aastal rahvamaja 70. juubeliks tõi kohalik külaelanik Krista Limperk rahvamajja kuuliauguga kella, mille ühel suvel leidsid õpilasmaleva noored Vooselt. „Hoidsime seda mehega enda kodus 20 aastat ning mõtlesime, et tänasel päeval oleks see rahvamajale sobivaim kink“, lausus Krista kella üle andes rahvamaja juhataja Anna Nilisk`ile.

2004 aasta suvel (26.07 – 20.09.2004), kui rahvamaja tähistas oma 75-dat juubelit, pandi majale uus katus, mida finantseeris Sapardi „Külade taastamine ja arendamise investeeringutoetuse“ meede 166 820 krooniga ja Anija Vallavalitsus 66 180 krooniga.

2006 aasta augustis, kui toimus IV Kodukandipäev Voose`l, valmistas kohalik külaelanik Sergei Melih rahvamajale kellatorni maketi, mille pidulik avamine toimus rahvamajas. Kell leidis oma koha- kellatornis ning mõlemad kaunistavad nüüd rahvamaja saali.

2007 aastal renoveeriti rahvamaja köögiplokk ja wc-d. Projekti üldmaksumus oli 438762kr, mida toetas 350000 krooniga EAS Hasartmängumaksu regionaalsete investeeringutoetuste andmise programmiga ja Anija Vallavalitsus 88762 krooniga.

2009 aastal tähistas rahvamaja oma 80 juubelit. Samal aastal sai vahetatud rahvamaja välisfassaad, uksed ja aknad. Ehitustööd algasid aasta alguses ning lõppesid augustis. Renoveerimist toetasid 500 000 krooniga EAS „Hasartmängumaksust regionaalsete investeeringutoetuste andmise“ programmiga ja 648 398 krooniga Anija vallavalitsus. Ehitustöid teostas OÜ Cassandel.

Voose-Saia liini mälestusmärk

Voose-Saia mälestusmärk ehitati kohaliku Kaitseliidu ja Tuletõrje Ühingu eestvõttel oma jõududega. Tuletõrje Ühingu esimeheks oli Vetla veski omanik Hugo Pärnamägi, aseesimeheks Vetla metsaülem Ants Anderson ning Kaitseliidu kompaniiülem Peeter Kruusement. Samba ehitamisel aitas kaasa Voose meier Osvald Marraster. Tallinnast oli kutsutud meister, kes juhendas kohalikke töömehi. Külamehed vedasid hobustega kivid kohale.
Voose-Saia Vabadussõja mälestusmärgi avamine toimus 20. juulil 1930. aastal kell 14.30. Voose tuletõrje seltsimaja juurest liikus rongkäik Jägala jõe äärde Saia Käepidemete mäele. (Kunagi oli jõe kaldal kaitsetara jõkke kukkumise vältimiseks, sellepärast nimetati seda kohta rahvasuus “käepidemete mäeks”).

Ausamba juures oli ülesrivistatud Kaitseliidu ja tuletõrje auvahtkond. Oodati riigivanemat hr. Teemanti, kes tuli Jäneda poolt üle jõe. Vabariigi valitsuse esindajana avas mälestusmärgi riigivanem Teemant, samba õnnistas sisse Kose koguduse õpetaja Jõgis.

Voose-Saia mälestusmärk nagu enamus vabadussõja tähiseid purustati sõja ajal.

Samba taastamistööd algasid 1990.aastal kohalike Voose meeste poolt Arnold Kuusmanni eestvedamisel. Mulla ja kivihunnikust kaevati välja samba alus ja trepp. Põhilised taastamistööd toimusid 1991.aastal. Kolm suurt originaalkivi pandi paika pildi järgi (kive toodi Mõisaasemelt ja Rookülast juurde). Kõige suurema töö samba taastamisel tegi Arvo Limperk, kaasa aitasid Peeter Kuusmann, Tiit Kuusmann, Arnold Kuusmann, Hans-Ernst Isküll, Kant Arvi ja Aivar, Evald Aru, Endel Jansu. Ümbruse korrastamisel ja lilledega kaunistamisel olid abiks Mare Elm ja Urve Isküll.

Sammas sai taastatud originaali lähedasena, mis kujutab endast kaheastmelisele betoonalusele kuhjatud looduslikult kaunitest kividest kaljut. Aluse igas neljas nurgas on mürsk. Samba tippu on müüritud Vabadussõja-aegse kahuri toru. Samba jõepoolsel küljel on plaat tekstiga “SIIA MAANI JA MITTE ENAM“ HÜÜDSID/ TUHANDED EESTLASTE HUULED/1918-1920”.

Voose-Saia Vabadussõja mälestusmärgi taasavamine toimus 24.augustil 1991. aastal. Samba õnnistas Kose kiriku õpetaja Ragnar Tasmuth.

Loe lähemalt Kultuurimälestiste riiklikust registrist

Murdelahingud

Kasutades Saksamaal puhkenud revolutsiooni, tühistas Nõukogude Venemaa valitsus kõik sakslastega sõlmitud kokkulepped ning alustas ettevalmistusi impeeriumi endiste piiride taastamiseks. Ühtlasi loodeti vallandada Punaaremee relvadele tuginedes revolutsioonid teistes Euroopa maades.

1918a. Novembri lõpus koondas Punaarmee märkimisväärsed jõud Eesti piiridele. Sissetung pidi toimuma korraga kahest suunast – Narva alt Tallinna peale ning Pihkva ruumist Võru ja Valga sihis.

Algavale invansioonile püüti anda kodusõja iseloomu, kasutades selleks sakslaste eest Venemaale pagenud eesti enamlasi. Petrograadis loodud Eestimaa ajutine Revolutsioonikomitee kuulutas ennast ainsaks seaduslikuks võimuorganuks ning kutsus üles nõukogude võimu taastamiseks Eestis. Narva alla toodi teistel kodusõja rinnetel võitlevad Eesti kommunistlikud kütipolgud. Punaarmee põhijõu moodustasid siiski vene ja läti väeosad – kokku ligi 12000 meest.

Nende vastas seisid kodumaale pöördumiseks valmistuvad Saksa väed ning illegaalselt tegutsenud omakaitse baasil moodustunud Eesti Kaitseliidu salgad. Ajutise valitsuse poolt väljakuulutatud vabatahtlike värbamine tõi Eesti Rahvaväkke vaid paar tuhat meest ning detsembri algul alanud sundmobilisatsioon ei võinud anda kiireid tulemusi, sest puudus oli kõigest; relvadest, laskemoonast, riidevarustusest, jalanõudest, toiduainetest jms. Abipalved nii Soome, kui Suurbritannia valitsusele ning läbirääkimised saksa okupatsioonivägede ja Pihkvas moodustatud Vene valgekaartliku Põhjakorpuse juhtkonnaga andsid esialgu vaid lootust.

Punaarmee rünnak 22. novembril löödi sakslaste poolt tagasi, ent ühtlasi kiirendas see Saksa vägede lahkumist Eestist. Paar päeva hiljem loovutasid Sakslased Punavägedele Pihkva, mistõttu kasvas oht Eesti lõunapiiridele.

28. novembril 1918. aastal algas Eesti vabadussõda. Mitme tunni vältel löödi enamlaste rünnakud Narvale edukalt tagasi, ent kui sakslased hakkasid positsioonidelt lahkuma, olid ka Eesti üksused sunnitud ülekaalukate jõudude eest taganema. Järgmisel päeval marssis punaarmee Narva.

1918.a. detsembris jätkus punaarmee kiire edasitung Eesti pinnal. 1919.a. alguseks oli rinne ähvardavalt lähenenud Tallinnale, Paidele, Põltsamaale, Viljandile ja Pärnule.

Aastavahetusel hakkas olukord muutuma. Punavägede edasitung aeglustus, üha raskem oli uute asulate vallutamine, Eesti Rahvavägi võttis ette edukaid vasturünnakuid, piirates oluliselt vastase tegevusvabadust. Eriti silmapaistvat edu saavutasid Tallinn-Narva raudteel tegutsevad soomusrongid. Paanikat enamlaste tagalas tekitasid Johan Pitka juhitud meredessandid Soome lahe rannikul.

Mida selgemaks said rahvale enamlaste eesmärgid, seda vähem esines deserteerumisi. Mobiliseeritute kõrvale moodustati vabatahtlike väeosi. Nende meeleolu oli võitluslikum ja tegutsemine tulemuslikum.

5 – 6 jaanuaril 1919.a. algas Eesti vägede vastupealetung. Üheks otsustavamaks lahinguks Tallinna kaitsel oli Vetla Saia-liini kaitselahing. Kell 2.00 öösel vastu 5. jaanuari asus 5. polgu 2. rood pealetungile Vetla – Rootsipere – Kreo suunas ja tõrjus vaenlase kuni Kreo taluni. Et aga samal ajal pealetungi alustanud Balti pataljoni osad jäid maha. Oli 2. rood sunnitud uuesti taanduma Jägala jõe vasakule kaldale.

Et saavutatut edasi arendada, alustasid 5. jaanuari hommikul kell 10.00 5. polgu väed koos soomusrongi dessantsalgaga pealetungi ja pärast ägedat lahingut Balti pataljoni toetusel vallutasid Nirgu, Rootsipere ja Kreo talud.

Enamlaste vastupanu murti. Kuue päevaga jõuti Aegviidust Rakverre ning jätkati edasitungi. Utria rannikul maabunud dessantüksus vabastas 19.jaanuaril Narva.
1919.a. detsembri algul algasid Tartus rahuläbirääkimised ning toetamaks oma delegatsiooni nõudeid, alustas punaarmee uut pealetungi operatsiooni Narva vallutamiseks.
Viimase katse Narva vallutamiseks tegi Punaarmee aasta viimastel päevadel. 31. detsembril 1919.a. lõpetasid verest tühjaks jooksnud punaarmee polgud rünnakud.
31.detsembril kirjutati alla vaherahulepingule, mis jõustus 3. jaanuari hommikul kell 10.30.

Rahukonverents jätkus 1920. aastal ning rahulepingule kirjutati alla 1920. a. 2. veebruari esimesel tunnil.

402 päeva kestnud ning eesti rahvalt 3600 inimelu nõudnud Vabadussõda lõppes Eesti täieliku võiduga. Alles siis saabus võimalus hakata juba pea kaks aastat tagasi välja kuulutatud Eesti Vabariiki tegelikult üles ehitama.