Voose kõrts

Voose kõrtsihoone oli Eesti üks vanimaid, kui mitte kõige vanem puidust kõrts üldse, pärines see Rootsi ajast. Ajaloo ürikute järgi oli kõrts ehitatud 1780-tel.

Tänasel päeval on Voose kõrtsihoone lammutatud, mille asemele peaks tulema ajaloo hariduskeskus.

Eestlastel oleks juba aeg aru saada, et meie ajalugu ei tehtud ainult Tallinnas või Tartus. Seda tehti ka Mõnistes, Tarvastus ja siinsamas Voosel,” ütleb Mart Laar. “Sellest ei saanud aga aru näiteks neiu, kellel oli voli Euroopa raha ligi tuua. Kogu projekti ainsaks miinuseks oligi tõenäoliselt see, et see pidi sündima just Voosele. Aga Voose on ju kõikide Eestist läbi käinud teede ristumispaik! Sellest külast on läbi käinud kõik meie väikesest riigist üle rullunud sõjad – ristirüütlitest tsaaride ja kuningateni välja. Voose pinnal on astunud Karl XII ja Peeter I, teomehed, kes käisid endale õigusi nõudmas ja vabadussõdalased. Siin on oma võitlemisi võidelnud Erna retkelased ja metsavennad. Ning tõenäoliselt oli just Voose kõrts vanim kuni viimase ajani säilinud trahter,” arvab ajaloolasest kaitseminister.

Vaata Voose kõrtsi kodulehte

Loe artiklit Voose kõrtsi kohta Õhtulehest

Loe artiklitSõnumitoojast

Külaplats

Külaplatsi vajadus kerkis ülesse ühisürituste korraldamise tagajärjel, rahvast käis palju ning rahvamaja tagune ei olnud selleks enam sobiv. Kolhoosi ajal paiknes kolhoosirahva kooskäimise koht Voosel Mardimäel, kus peeti nii Jaanipäevasid, kui ka teisi suuri väliüritusi. Lapsepõlve mälestused on ikka ilusad ja sealt tekkis ka mõte need emotsioonid ellu äratada. Külaplats asub küll eramaal, kuid maaomanikuga on kokkulepe selle kasutamiseks. Esimese asjana ehitati külaplatsile WC, sellele järgnes külakiige, bändi ja tantsulava ehitus, seiklusraja rajamine, elektri toomine platsile, katusealuse ehitus ja videovalve paigaldus. Võib öelda, et see mälestus või unistus on hakanud oma elu elama, sellel paigal on hing sees, ta tõmbab ligi nii noori, kui vanasid, kes kõik leiavad seal endale tegevust.

Tagasauna mänd

Tagasauna mänd on looduskaitsealune põlispuu, millel vanust üle 300 aasta, kõrgust 16,5m, tüve ümbermõõt 2,41m ja võra kõrgus 8,5m. Puu asub Vetla–Voose tee ääres Tagasauna talu lähedal ning teda ümbritseb 50 meetrine kaitsevöönd.

Vetla saeveski

Vetla vesiveski ehk Vetla hüdroelektrijaam ehk Vetla saekaater on vesiveski Jägala jõel.

Veski hoone oli kahekorruseline ja mitmeotstarbeline. Alakorrusel oli saeveski ja ülakorrusel jahuveski. Tänasel päeval asub vanade turbiinide asemel uued millede abil toodetakse hüdroenergiat.

Kabelimägi

Varaseimad laibamatustega maahauad Eestis pärinevad noorema kiviaja algusest, ka varasel metalliajal on valdav osa kogukonna surnutest asetatud maa-alustesse haudadesse (sh põletatult). Taas muutus selline surnutega ümberkäimine peamiseks alles viikingiajal, mil see traditsioon on jälgitav peamiselt Ida-Eestis, hilisrauaajal aga kõikjal üle Eesti.

Üldjuhul ei ole maahaudkalmed tänasel maastikul nähtavad, kuna neil puuduvad maapealsed konstruktsioonid ja hauatähised. Ainult külakalmistud, mida hakati rajama juba 11. sajandil ning kuhu matmine kestis sageli kuni 18. sajandini, paiknevad ümbritsevast maastikust kõrgematel küngastel.

Allikas

Voose pumbamaja

Voose külas on ühisveevarustuse süsteemis kasutusel üks puurkaevpumpla, mis varustab ühte 12 korteriga maja, ühte 4 korteriga elumaja ning 5 eramut. Ühisveevarustussüsteemi teenust pakub OÜ Velko AV. Kasutusel olev puurkaev on O veekompleksi kaev, mille sügavus on 65 m. Vee erikasutusloaga on lubatud veevõtt 7,4 m3/d, tegelik veevõtt aastal 2011 oli 1,1 m3/d. Sanitaarkaitseala 50 m on tagatud.

Peale Voose puurkaevpumpla rekonstrueerimist 2011.a uuendati ära kogu olemasolev veetrass, mida laiendati ka mägede külasse. Kogu pumplasisene seadmestik on välja vahetatud. Pumbajaam on üheastmeline, surve stabiilsus tagatakse hüdrofooriga.

Kogu info vee ja kanalisatsiooni kohta leiad siit.

EMT mast

Voosel on mobiilileviga läbi aegade olnud kehvasti, kuna küla paikneb kuplilise maastiku ja metsade keskel. Töövõit tuli 2011 aastal, mil saavutasime AS EMT-ga kokkuleppe, peale mida olid nad valmis paigaldama Voosele tugijaama, mis alustas tööd 2012 aasta märtsis.

Voose bussipeatus

Voosele sõidab 2 liini 105 ja 105E. Nende liinide vahe seisneb selles, et 105 sõidab E-R lõunast ringi ja nädalavahetusel (L, P) lisaks lõunasele ka õhtust ringi, 105E sõidab E-R õhtust ringi.

Vaata Kose-Vaida bussigraafikutsiit.

Planeeri oma reissiin.

Nirgu rändrahn

Nirgu rändrahn mõõtudega 8,0m x 5,0m x 2,0m ja ümbermõõduga 19,0m on veel teel, hetkel ootab ta sobivat pärituult ja mehe moodi lainet – uut jääaega.

Rändrahn on rahn, mille läbimõõt ületab 512 mm ning on liustiku poolt aluspõhjast lahti murtud ja algsest asukohast minema viidud. Rohkem kui 10 m läbimõõduga rändrahne nimetatakse hiidrahnudeks. Euroopa pleistotseense jäätumise alal on teada 65 hiidrahnu, millest ainult viis ei asu Eestimaal. Rändrahnuks on varem peetud ka tard- või moondekivimitest monoliite, mille läbimõõt on suurem kui 1 meeter, tingimuseks vaid, et rahn ei asu tänapäeval oma algse lasumuse kohas. Rändrahnu nimetus tuleneb sellest, et mandrijää toimel on need kivid liikunud ära oma algsest tekkekohast.

Loe rändrahnudest lähemalt

Voose-Saia liini mälestusmärk

Voose-Saia mälestusmärk ehitati kohaliku Kaitseliidu ja Tuletõrje Ühingu eestvõttel oma jõududega. Tuletõrje Ühingu esimeheks oli Vetla veski omanik Hugo Pärnamägi, aseesimeheks Vetla metsaülem Ants Anderson ning Kaitseliidu kompaniiülem Peeter Kruusement. Samba ehitamisel aitas kaasa Voose meier Osvald Marraster. Tallinnast oli kutsutud meister, kes juhendas kohalikke töömehi. Külamehed vedasid hobustega kivid kohale.

Voose-Saia Vabadussõja mälestusmärgi avamine toimus 20. juulil 1930. aastal kell 14.30. Voose tuletõrje seltsimaja juurest liikus rongkäik Jägala jõe äärde Saia Käepidemete mäele. (Kunagi oli jõe kaldal kaitsetara jõkke kukkumise vältimiseks, sellepärast nimetati seda kohta rahvasuus “käepidemete mäeks”).

Ausamba juures oli ülesrivistatud Kaitseliidu ja tuletõrje auvahtkond. Oodati riigivanemat hr. Teemanti, kes tuli Jäneda poolt üle jõe. Vabariigi valitsuse esindajana avas mälestusmärgi riigivanem Teemant, samba õnnistas sisse Kose koguduse õpetaja Jõgis. Voose-Saia mälestusmärk nagu enamus vabadussõja tähiseid purustati sõja ajal.
Samba taastamistööd algasid 1990.aastal kohalike Voose meeste poolt Arnold Kuusmanni eestvedamisel. Mulla ja kivihunnikust kaevati välja samba alus ja trepp. Põhilised taastamistööd toimusid 1991.aastal. Kolm suurt originaalkivi pandi paika pildi järgi (kive toodi Mõisaasemelt ja Rookülast juurde). Kõige suurema töö samba taastamisel tegi Arvo Limperk, kaasa aitasid Peeter Kuusmann, Tiit Kuusmann, Arnold Kuusmann, Hans-Ernst Isküll, Kant Arvi ja Aivar, Evald Aru, Endel Jansu. Ümbruse korrastamisel ja lilledega kaunistamisel olid abiks Mare Elm ja Urve Isküll.

Sammas sai taastatud originaali lähedasena, mis kujutab endast kaheastmelisele betoonalusele kuhjatud looduslikult kaunitest kividest kaljut. Aluse igas neljas nurgas on mürsk. Samba tippu on müüritud Vabadussõja-aegse kahuri toru. Samba jõepoolsel küljel on plaat tekstiga “SIIA MAANI JA MITTE ENAM HÜÜDSID TUHANDED EESTLASTE HUULED
1918-1920”.

Voose-Saia Vabadussõja mälestusmärgi taasavamine toimus 24.augustil 1991. aastal. Samba õnnistas Kose kirikuõpetaja Ragnar Tasmuth.

Vasakul originaal ning paremal taastatud mälestusmärk

Loe mälestusmärgist lähemalt kultuurimälestiste riiklikust registrist.

Täijärv

Kuidas Täijärv tekkis – Tulnud kord rabasse naaber külast Vahemetsa peremees ja ütelnud Täijärve peremehele: Mis sa siin müttad, kas otsid kullaauku? Teine vastanud, et kullaauku ei tea siin olema, aga hea suur kastitäis peaks siin olema ja jätkas, kas Sina siis ei ole kuulnud, et suurte sõdade ajal uppunud siia üks kõrge väepealik ära. Olnud teine röövinud linnadest ja mõisatest suure kastitäie kulda ja hõbedat kokku, mille peale teised hakanud teda taga ajama. Eks ta himustanud kulda endale. Väepealik tahtnud ratsahobuse seljas kihutada üle selle raba, aga see oli tol ajal veel keskelt lahti, vajunud siis mehike koos oma hobuse ja kullakastiga siia korinal sisse. Sellepärast ma nüüd hakkasingi just siia keskkohta suurt ja laia kraavi kaevama, ehk leian üles.

• – Ja usud, et leiad?
• – Miks ma siis ei peaks uskuma. Hobuse juba leidsin, kaugel see mees ja rahakast siit enam on.
• – Hobuse leidsid?
• – Jah. Näe sööb seal, näitas kaevaja käega hobuse poole.

Täijärv olevat oma nime saanud selle järgi, et esimene peremees, kes selle järvegi kaevas, nimelt peale varanduse kättesaamist laisaks muutunud, kui mingit tööd olnud vaja teha, siis teinud ta seda nii aeglaselt nagu täi. Teisalt kutsunud ka naaberküla rahvas Voose mehi täideks, kuna need olnud nii aeglased ning, kui keegi juhtus ennast sügama küsiti: “Kas sul Voose mehed kraevahel?”

Tänapäevaks on see järv kinnikasvanud, kuid kevadeti ja vahel ka suveti võib veel vett sees näha. Järve põhi ja kaldad on pajuvõsa ning puid täis kasvanud. Järve kinnikasvamine sai alguse 1970-te aastate keskel, kui tolleaegne põllumajanduspoliitika nägi ette rabade kuivendamist uudismaa sildi all, millega loodeti juurde saada uut haritavat maad. Nii juhtus ka siin, mõni kilomeeter edasi asuva Põhjaka raba kuivendustöödega, mille tulemusena raba veetase langes 2-3 meetri võrra jäi järv suveti kuivaks.

Luurimäe tipp

Vasakul vaade alt ülesse ja vasakul vaade ülalt alla.

Voose küla armastatuim paik on kindlasti küla serval eramaavaldustes olev Luurimägi, mille kõrgus on 98 m, mis on teadaolevalt ka üks Harjumaa kõrgeim tipp. Lähim Punamägede mõhnastik, kus asub Valgehobusemägi kõrgusega 105m, paikneb juba Järvamaal.

Luurimägi on Voose vallseljaku servamoodustise algus. Vallseljakud ehk oosid on vallilaadsed pikad ja suhteliselt kõrged pinnavormid, mis on tekkinud mandrijää avalõhedes ja tunnelites voolanud jõgede setetest. Kui jääseinad setete ümbert ära sulasid, kujunesid järskude nõlvadega seljakud. Seega oli oosi hari kunagi jäälõhedes lookleva jõe põhi

Luurimäega seonduvad legendid:

Ennustusi

Külarahvas ennustab Luurimäe nõlvade vahel all lohus oleva veehulga järgi suve. Kui seal kevadel ja suvelgi hulganisti vett- tuleb kuiv suvi. Kui aga auk kuiv, siis tuleb vihmane ja märg suvi- nii ebaloogiline kui see ka pole, aga vastab tõele.

Hundiauk

Luurimäe tippu annab ronida. Sealt edasi kulgeb aga kitsas rada mööda oosi harja, kus kahele poole jäävad orud ning avaneb ilus vaade. Umbes saja meetrise matka järel jääb paremale poole teerada kummaline ümar auk, mida külarahvas kutsub hundiauguks. Vanarahva jutu järgi olevat külas palju hunte olnud. Kuna hunt on väga kaval loom ja teda on raske tabada, siis otsustati huntide teele kaevata sügav auk ja see okstega pealt katta. Kas hundid niiviisi lõksu jäid, pole teada. Küll aga hakati auku edaspidi hundiauguks kutsuma.

Hundiaugust edasi minnes läheb mõningase matka järel tee kolmeks, keerad vasakule jõuad all orus paikneva järve kaldale, keerad paremale laskud mäest alla ning jõuad külaplatsile, lähed otse viib metsarada Sind järgmiste avastuste juurde.

Voose rahvamaja

Voose Rahvamaja ehitati aastatel 1928-1929. Maja palgid toodi Järvamaalt. Seal ehitamata jäänud meiereist sai nüüd Voose´le seltsimaja. Algatajaks ja palkide ära toojaks oli Tuletõrjeühingu esimees ja ühtlasi ka sekretär ning metsnik Pärnamäe. Maja valmis kiiresti, kuna külarahvas oli appi tulnud oma jõu ja materjalidega (palk ja laud). Voose rahvamaja ehitajatest teame märkida Kustav (Eha Poomanni vanaisa) Allika talust, Gustav Loik Villemi talust. Hoone sai katuse alla samal aastal.

Rahvamaja pikkus oli 27m ja laius 8,8m, alalise näitelava pikkus 2,5m ja laius 8,38m. Saal mahutas 250 inimest, valgustuseks oli petroolium, gaas ja elekter.

23.märtsil 1939 aastal kirjutab, August Haamer ankeetlehel järgmist: Voose rahvamaja ülalpidajaks on Ravila valla vabatahtlike tuletõrjeühing “Voose” kogu. Rahvamaja ümbruse korrastamise ja kaunistamise kavand on koostatud Harju Maavalitsuse ainaduse konsulendi poolt. Maja üldmaksumuseks oli 7000 krooni, seejuures saadi toetust:

• riigilt 1250kr,
• omavalitsuselt 250kr,
• muudest allikatest 100kr.

Saadi laenu:

• riigilt 500kr,
• muudest allikatest 1900kr,

1932. a ankeedist saab lugeda, et rahvamaja tegevuspiirkonnaks oli: Voose I, II ja III küla, Saia ringkond ning Paunküla kooliringkond.

Kui katus peakohal ja saal ning lava valmis, võis ka pidutseda. Esimene pidu peeti siiski augustis 1929. aastal. Hiljem ehitati (1931-1932.a.) juurde puhveti ja jalutusruum (koridor). Lava alla tehti kelder ja etteütleja koht. Rahvamaja kõrvale ehitati pritsikuur ning tuletõrjujate jaoks vaatetorn, kuhu oli paigaldatud kell, mida tulekahju korral helistati. Kell sai paigutatud kõrgele torni, et ohu või abi korral kuuleksid seda kõik külaelanikud. Kellalöökide arvul oli oma tähendus, mida külaelanikud pidid teadma. Peale sõda kell kadus ning vaatetorn lõhuti ära. Kellatorn võeti maha, kui Alavere kolhoos hakkas rahvamaja katust remontima.

Kooskäimistest arenesid välja erinevad ringid, sega laulukoor (osales ka konkurssidel), kokandus-, käsitöö- ja näitering. Viimase tööd hakkas juhtima metsnik Andressalu.

Rahvamajal on läbi ajaloo olnud tosina jagu juhatajad; Oskar Volberg, Osvald Maraster, Osvald Papp, Kaljut Vahtramäe, Eevi Kerner, August Elm, Aino Kütt, Taisi Puistoja, Elvi Aabrams, Arno Raagul, Mare Elm.

1965. aastast kuni 1995. aastani kuulus Voose Rahvamaja Alavere kultuurimaja alla, kus toimusid ka enamus üritused. Kolhoosi ajal olid rahvamajas söökla ja müügipunkt ning siiani on alles jäänud postkastid rahvamaja kojas, kuhu 6 korda nädalas postiljon tänaseni posti toob. Suviti olid majas (1970-1989) töö-ja puhkelaagrid, õpilasmalevad ja EÜE-kad , sügisel aga hooajatöölised. Nende majutamiseks lõhuti rahvamajas lava ning saalile ehitati vahesein vahele, et saada 2 tuba- üks tüdrukutele, teine poistele. 1990 aastate alguses lasi tollane külavanem Mare Elm rahvamaja saali vaheseinad maha võtta ja saali korrastada ning külaelanikud saidki endale 1991 aastal toimunud Voose küla I Kodukandipäevaks suure saali. Lava taastatud veel ei ole.

Pärast 1991.a. Alavere kolhoosi lagunemist vajus ühine kultuurielu varjusurma ning külad muutusid rohkem iseseisvaks. 1996. aastaks oli Voose külaelu saanud uue hingamise, mille tulemusena tehti tollase külavanema Mare Elm´i poolt vallavalitsusele ettepanek rahvamaja juhataja ametikoha loomiseks, mille vallavalitsus ka heaks kiitis. Esimeseks juhatajaks pärast pikka mõõnaperioodi sai Anna Nilisk (Djatlova). 2001.aastast oli rahvamaja juhataja kohusetäitja Mare Elm ning novembrist 2003 kuni aprill 2006 Maret Aru. 2006 aasta kevadest kuni 2012 aasta jaanuarini, mil Anija vallavalitsus tsentraliseerimise tulemusel rahvamaja juhataja koondas, toimetas rahvamaja ja küla asjadega jälle Anna Nilisk, kes on olnud kõikide projektide algatajaks ja ka kirjutajaks.

1999. aastal rahvamaja 70. juubeliks tõi kohalik külaelanik Krista Limperk rahvamajja kuuliauguga kella, mille ühel suvel leidsid õpilasmaleva noored Vooselt. “Hoidsime seda mehega enda kodus 20 aastat ning mõtlesime, et tänasel päeval oleks see rahvamajale sobivaim kink”, lausus Krista kella üle andes rahvamaja juhataja Anna Niliskile.

2004 aasta suvel (26.07 – 20.09.2004), kui rahvamaja tähistas oma 75. juubelit, pandi majale uus katus, mida finantseeris Sapardi “Külade taastamine ja arendamise investeeringutoetuse” meede 166 820 krooniga ja Anija Vallavalitsus 66 180 krooniga.

2006. aasta augustis, kui toimus IV Kodukandipäev Voosel, valmistas kohalik külaelanik Sergei Melih rahvamajale kellatorni maketi, mille pidulik avamine toimus rahvamajas. Kell leidis oma koha- kellatornis ning mõlemad kaunistavad nüüd rahvamaja saali.

2007. aastal renoveeriti rahvamaja köögiplokk ja wc-d. Projekti üldmaksumus oli 438 762kr, mida toetas 350 000 krooniga EAS Hasartmängumaksu regionaalsete investeeringutoetuste andmise programmiga ja Anija Vallavalitsus 88 762 krooniga.

2009. aastal tähistas rahvamaja oma 80. juubelit. Samal aastal sai vahetatud rahvamaja välisfassaad, uksed ja aknad. Ehitustööd algasid aasta alguses ning lõppesid augustis. Renoveerimist toetasid 500 000 krooniga EAS “Hasartmängumaksust regionaalsete investeeringutoetuste andmise” programmiga ja 648 398 krooniga Anija vallavalitsus. Ehitustöid teostas OÜ Cassandel.

Kakerdaja raba

Kaunis paik Harjumaa ja Järvamaa piiril. Kuid miks just selline nimi – Kakerdaja raba? Aga sellepärast, et ennevanasti nähtud raba keskel oleval Kakerdi järvel haruldast veelindu – järvekauri. Kuna linnust just palju ei teatud, hakkas rahvas tema naljaka kõnnaku tõttu teda kakerdajaks kutsuma.

Peale järvekauri on Kakerdi järv olnud koduks veel paljudele veelindudele. Näiteks sõtkastele. 1983. aasta novembris seadis neile järve äärde pesakastid üles üks Alavere kooli õpetaja, kes oli hingelt ka loodusemees. See oli tõeline heategu mitmele linnuliigile, sest peale sõtkaste nautisid uue eluaseme mõnusid ka karvasjalg-kakud. Kuid aeg läks ja kastid muutusid pikapeale elamiskõlbmatuks. 2010-ks aastaks oli asi juba nii hull, et mõnel kastil oli põhi alt ära, teisel jälle seinad lahti. Parandada polnud midagi. 27 aastat ilmastiku käes oli puiduga oma töö teinud. Õnneks leidus ka seekord üks loodusemees, kes 2010. aasta novembris vanad pesakastid uute vastu välja vahetas. Nüüd jääb vaid oodata, et keegi sisse koliks…

Sügisesel rändel ei põlga rabajärve peatuspaigana ära ka laululuiged.

Mmm… jõhvikad. Igal rabaskäigul tuleks ikka vähemalt paar tükki põske pista. Teadjamad inimesed olla rääkinud, et jõhvikates leidub organismile väga kasulikke aineid, mida ühegi teise marja ega toiduaine seest ei saa.

Mis viga mööda laudteed rabas käia! Ainult astu jalg jala ette ja võid kindel olla, et ükski kõrvaltvaataja sind kakerdajaks ei pea. Märja ilmaga tuleks siiski ettevaatlik olla. On vist ütlematagi selge, et märg laudtee on libe. Üks hooletum samm ja oledki külili.

Iga hommik rabas on omanäoline. Kahte ühesugust ei ole. Ikka on midagi teistmoodi. Eriti kaunid on muidugi udused augustihommikud. Täielik müstika, nagu muinasjutus! Kindlasti tasub kasvõi kord elus ajada ennast keset ööd maast lahti, et jõuda enne päikesetõusu rappa. Läbi udu paistvad rabamännid, värvide mäng taevas, kaugemalt kostvad sookurgede hääled…

Talv rabas.

Omaette vaatamisväärsus. Ometi käivad nii vähesed seda ilu oma silmaga kaemas. Võimalik, et peljatakse seda, mis lume all on. Kui arvate, et siin jalgraja all on laudtee, siis eksite. See on lumme tallatud rada, mille all arvatakse laudtee olevat. Kevadel on näha, kuidas asjalood tegelikult olid.

Leidub ka neid, kes on järve jääkaane tugevuses kindlad ja ei pelga otse üle, teisele kaldale minna.