Vabadussõja Voose lahingu m&älestusmärgi vahetus läheduses, 250m edela suunas. Kunstnike Jaak Soansi ja Arseni Mölderi teos Voose lahingus langenud punakaartlate mälestuseks. Mälestusmärk avati septembris 1969.a.

Voose-Külvandu teel, mitte kaugel enne Nirgu silda asub jõe sees hästi suur kivi. 3m. kõrge ja ümbermõõt 11m. Kaitsevöönd 10m.

Kultusekivi (tänapäevasem termin: lohukivi) on kivi, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3-10 cm, sügavus 0,5-5 cm. Lohkude põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Ümmarguste lohkude tegemine kividesse ja kaljudesse on kultuurinähtus, mis on tuntud üle maailma. Meie lähinaabruses (Skandinaavias) hakati lohke kaljudesse tegema juba neoliitikumis, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on lohukive leitud Põhja-Eestist, vähem Saaremaalt ning vaid üksikuid Lõuna-Eestist. Lohukivide tegemise aja määramine on problemaatiline,– lohk ise ei ole dateeritav ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega. Siiski on lohukive peetud Eestis pronksiaegseks kultuurinähtuseks (1800-500 a. eKr), kuna neid on leitud peamiselt samadelt aladelt kui pronksiaegsete inimeste matmispaiku kivikirstkalmeid. Teiste muinasaegsete mälestiseliikidega sellist sidet pole võimalik leida. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, kuna kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades (vt Lang. V. 2007. Baltimaade pronksi- ja rauaaeg. Tartu. Lk 67-69).Mälestise kaitsevöönd on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates (Muinsuskaitseseadus § 25 lg 1).Allikas: http://register.muinas.ee/?menuID=monument&action=view&id=17436

Küla poolt minnes 200m enne Vabadussõja ausammast asus ujumiskoht, mida hüüti hauakaks. Räägitakse, et seal olevat uppunudüks poiss. Ujumiskoht- üks sügavam koht Jägala jõe sängis, see koht on mudane ning seal leidus vähki ja haugi.

Tegu on arvatavasti Eesti ühe vanima säilinud puidust maanteekõrtsiga seda on dateeritud 18. sajandisse, kuid ta võib pärineda ka 17. sajandist või veelgi varasemast ajast.Voose küla vanim hoone. Ehitatud Rootsi ajal ~XVII sajandil. XIX sajandil paiknes kõrtsi taga kambris küla esimene algkool (2 klassi). Viimane üritus toimus augustis 1997.

Arheoloogiamälestis “Muinasasulakohta” on arvele võetud 29.09.1998, asub Voose- Paunküla mnt ääres.Mälestise kaitsevöönd on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates (Muinsuskaitseseadus § 25 lg 1). Mälestise väliskontuur on nähtav Maa-ameti kaardil kultuurimälestiste kihil.Sisestatud: 08.07.2008

Liik: Mälestise ajalugu

Asulakohtadeks nimetatakse paiku, kus on kompaktselt säilinud otsesele elutegevusele viitav arheoloogiline kultuurkiht: ehitiste ja kollete jäänused, esemed, toidujäänused jne. Mõni asulakoht on kasutusel olnud lühiajaliselt, teine jällegi aastasadu. Kui kiviaja külad ja laagripaigad rajati peamiselt veekogude äärde, siis edaspidi on elukoha valik sõltunud karjakasvatuseks ja põlluharimiseks sobilikest maadest. Varase põlluharimise ajal otsiti üles kergesti haritavad maad, kuid need kurnati kiiresti ära, mistõttu jäid neis paigus asuladki lühiajaliseks. Varasel rauaajal valitud elupaigad on sageli paiknenud juba samal kohal praeguste küladega. Keskmisel rauaajal aga olid asulad sageli linnuste vahetus läheduses. Hilise rauaaja ja keskaja asustuspilt on olnud üsna sarnane. Suur maastiku ümberkorraldus ja paljude, sageli juba muinasajal rajatud külade likvideerimine jääb 18.–19. sajandisse, kui rajati suured mõisapõllud ja krunditi talud.

Allikas

Paremat kätt Voose- Külvandu tee ääres, peale Uuesauna talu, Täijärve talu maadel. See on pooleldi kinni kasvanud järv, milles veel nüüdki vett leidub. Üks versioon oma nime saamisest on selline, et üks lapselaps olevat oma isalt küsinud, et milline on Täijärv ja isa kiitnud, et eks see ole selline pudrupaksult täisid täis. Ja need on seal nii igivanad, et mitte ainult sammal, vaid terve tihnik on neil selga kasvanud. Ja teine versioon, et Voose mehed olnud nii aeglased nagu täid ja seega Kolgi külarahvas nimetas täisid voose meesteks. Kui keegi ennast sügas küsiti: “Kas sul voose mehed kraevahel?”

Voose Rahvamaja ehitati aastatel 1928-1929. Maja palgid toodi Järvamaalt. Seal ehitamata jänud meiereist sai nüüd Voose’le seltsimaja. Algatajaks ja palkide ära toojaks oli Tuletõrjeühingu esimees ja ühtlasi ka sekretär ja metsnik Pärnamäe. Maja valmis kiiresti, kuna külarahvas oli appi tulnud oma jõu ja materjalidega (palk ja laud). Hoone sai katuse alla samal aastal. Kui katus peakohal ja saal ning lava valmis, võis ka pidutseda. Esimene pidu peeti siiski augustis 1929. aastal. Hiljem ehitati  (1931-1932.a.) juurde puhveti ja jalutusruum (koridor). Lava alla tehti kelder ja etteütleja koht. Rahvamaja kõrvale ehitati pritsikuur ning tuletõrjujate jaoks vaatetorn, kuhu oli paigaldatud kell, mida tulekahju korral helistati. Kell sai paigutatud kõrgele torni, et ohu või abi korral kuuleksid seda kõik külaelanikud. Peale sõda kell kadus ning vaatetorn lõhuti ära.Rahvamaja 70-ks juubeliks kinkis Krista Limperk kella, kes oli selle aastaid tagasi leidnud, rahvamajale tagasi, mis oli sõjaajal saanud kuulitabamuse. Seda jäädvustab mitte väga suur auk kella küljel.

Kooskäimistest arenesid välja erinevad ringid, sega laulukoor (osales ka konkurssidel), kokandus-, käsitöö- ja näitering. Viimase tööd hakkas juhtima metsnik Andressalu.

Rahvamajal on läbi ajaloo olnud tosina jagu juhatajad; Oskar Volberg, Osvald Maraster, Osvald Papp, Kaljut Vahtramäe, Eevi Kerner, August Elm, Aino Kütt, Taisi Puistoja, Elvi Aabrams, Arno Raagul, Mare Elm. 1965. aastast kuni 1995. aastani kuulus Voose Rahvamaja Alavere kultuurimaja alla, kus toimusid ka enamus üritused ning Voosele eraldi juhataja ametikohta ei vajatud. 1970-1988.aastani oli Rahvamaja suviti õpilasmalevlaste käsutuses.

Pärast 1991.a. Alavere kolhoosi lagunemist vajus ka ühine kultuurielu varjusurma, külad muutusid rohkem iseseisvaks. 1996. aastaks oli Voose külaelu saanud uue hoo sisse, mille tulemusena tehti tollase külavanema Mare Elm’i poolt vallavalitsusele ettepanek rahvamaja juhataja ametikoha loomiseks, mille vallavalitsus ka heaks kiitis. Esimeseks juhatajaks pärast pikka mõõnaperioodi sai Anna Nilisk (Djatlova). 2001.aastast oli rahvamaja juhataja kohusetäitja Mare Elm ning novembrist 2003 Maret Aru, 2006 aastast taas Anna Nilisk.

Paremat kätt Voose- Külvandu tee ääres, peale Uuesauna talu, Täijärve talu maadel. See on pooleldi kinni kasvanud järv, milles veel nüüdki vett leidub. Üks versioon oma nime saamisest on selline, et üks lapselaps olevat oma isalt küsinud, et milline on Täijärv ja isa kiitnud, et eks see ole selline pudrupaksult täisid täis. Ja need on seal nii igivanad, et mitte ainult sammal, vaid terve tihnik on neil selga kasvanud. Ja teine versioon, et Voose mehed olnud nii aeglased nagu täid ja seega Kolgi külarahvas nimetas täisid voose meesteks. Kui keegi ennast sügas küsiti: “Kas sul voose mehed kraevahel?”

Kui peremees läks palgikoormaga üle mäe, siis tavaliselt jõudis hobune üle mäe ja koorem jäi teisele poole mäge ning palgid veeresid kõik maha. Seepärast kutsuti mäge seaselja mäeks, sest see oli pealt sama terav nagu sea selg.